“Stiilipidu” võib alata

Jõudsime täna kinno just täpselt "Stiilipeo" alguseks. Olgugi, et arvasin, et tegu on puhta naistekaga, ei olnud see aimdus (loe: kartus) päris tõene. Mu sõber ütles veel, et isegi kui on naistekas, siis Eesti filmi peaks ju sellegipoolest vaatama. Ja pettuma ma ei pidanud, sest film üllatas mind positiivselt ja ainult positiivselt. Nimelt on üle pika aja üks suht korralik eesti mängufilm kinodesse jõudnud ja kohe päris vaadatav teine.
Olin kohe alguses meeldivalt üllatunud, sest peale venekeelsete subtiitrite oli ka inglisekeelne tõlge all – see tähendab, et võin ka oma välismaa sõpradele "Stiilipidu" soovitada.
Kõigepealt kiidan häid näitlejaid. Maarja Jakobson oma armsuses on igati sobilik mängima habrast Alicet. Talle sekundeerivad väga oskuslikult nii Evelin Pang kui ka minu arust filmi ühe parima rolli autor Anne Reemann. Ja üleüldse moodustavad nad tubli kolmiku.
Filmi areng ja ülesehitus oli igati põnev ja sisugi ei muutunud kordagi igavaks... aga siis ühtäkki - umbes 10 minutit enne filmi lõppu algas kiire allaminek. Justkui lõpu tegemiseks ja läbimõtlemiseks ei oleks enam rezissööril aega olnud. Muidu hea töö teinud Peeter Urbla sai kätte sealt ka oma miinuspunktid. Sellise lõpu peale läks nii minul kui ka mu sõbra kulm kortsu…et mis see siis oli nüüd?! Kiire ja vähemalt minu jaoks mõistetamatu lõpp ei õigustanud end. Tihtipeale öeldakse, et peolt on kaval lahkuda just enne lõppu, et ei peaks olema tunnistajaks, kuidas heast peost on saanud ebmäärane ja tihtipeale nukker vaatemäng. Stiilipeolt oleks ka ehk pidanud lahkuma just hetk enne lõppu, et mitte lasta kaotsi positiivset üldmuljet.
Ent siiski igati hea filmikogemus ja seda enam, et kodumaine…Eesti film areneb ja huvitav on seda arengut kõrvalt jälgida.