Eesti lugude esilinastusel - ja olen oi, oi kui kriitiline!

Pean ütlema, et olin meeldivalt üllatanud avastades, et siia leheküljele satuvad ka praegu veel inimesed...mis sest, et viimase sissekande tegin kuid tagasi. Igatahes mõtlesin, et üllatan neid inimesi, kes seda siin tsekkavad ja kirjutan midagi uut.
Nimelt teemat ei pidanud kaugelt otsima. Üle-eile helistas mulle sõber ja ütles, et temal kutsed Eesti lugude (ETV tellimusel Eesti elu kajastavad dokid) esilinastusele, äkki olen huvitatud? Miks ka mitte. Polnud juba tükil ajal kinno Eesti "asju" vaatama sattunud.
Kino Sõprus oli pea-aegu rahvast täis. Kõigile tuttavatele tere öeldud, sättisime siis end filmielamuseks kohtadele istuma. Ja esimene dokk oli Vormsi saarel elavast naisest! Või vähemalt nii ma arvan. Pealkiri oli "Kahe Näoga Saar" (autoriks Kertu Soans). Poole filmi pealt küsis mu sõber(kes samuti ise filminduses tegev) , et millest see film räägib?! Mõtlesin ja ütlesin pea-aegu veendunult, et olen pea-aegu kindel, et film räägib ikkagi saarest - läbi saarenaise elu. Mitte vastupidi. Kuigi film oli väga ilusti ülesvõetud (siinkohal plusspunktid operaatoritöö eest Erik Norkroosile!), ei saanud ma filmist midagi uut teada. See et Vormsi saar on talvel inimtühi ja suvel pilgeni rahvast täis, oli selge juba enne filmi vaatamist. Paraku tundus see olevat üks põhilisi filmi toetuspunkte. Kuigi filmis oli liigutavaid hetki oleks filmi väärtus olnud suurem, kui oleks mingeid uusi ja huvitavaid fakte välja suudetud tuua.
Nii järgmine film oli "Polaarrütmid" (rež. Katharina Grepp). Film, mille suurimaks väärtuseks oli ebaharilik esitusviis - ornitoloogi tekstiga pealelugemine tõi filmi värskust, samas ei suutnud ka see päästa nõrka lugu. Salsatants ise-enesest ei ole väga igav teema, aga kui seda räägitakse igavalt ja üheks tegelaseks on naljakas, aga siiski igav soomlane, võib tõesti teema haigutama panna. Ja kui taustaks näidatakse ka pidevalt ainult tantsivaid paare, hajub tähelepanu sootuks.
Kolmandana näidati Olev Remsu filmi "Nagu Noor Jumal". Filmi peategelasteks üdini õnnelik ja töökas perekond. Algus oli reibas ja hoogne. Mulle see perekond täitsa meeldib, mõtlesin. Armastav ema, ettevõtlik isa ja hulk usinaid lapsi -positiivne lugu. Isegi nii positiivne, et ühtäkki film ei pakkunudki enam pinget. Kaua sa ikka vaatad, kuidas neil hästi läheb. Mitte, et ma oodanuks halba, aga oleks tahtnud näha filmis seda konflikti või murdepunkti, mis paneks mind mõtlema ja arutlema teema üle. Paraku kellegi ideaalne pereidüll seda teha ei suuda, vähemalt selle juhtumis puhul mitte.
Ja viimaseks looks oli film nimega "Ma Olen ju Naine". Nii-nii... teema provokatiivne missugune! Ja olgem ausad, selles filmis leidus vast ka seda head looalget kõige rohkem. Huvitavad karakterid ja ootamatu temperament eestlase jaoks. Paraku oli autor Kert Grünberg justkui mingil hetkel loobunud uute lähenemisnurkade otsimisest teemale ja lõpptulemuseks oligi lugu naisest, kes on rahul, sellega et ta üksi on ja et tal ei olegi meest vaja. Ei midagi rohkemat! Ma tundsin, et oleksin tahtnud teada rohkem selle ise-teadva naise hingest - miks ta nii tunneb, nagu tunneb. Igal asjal on põhjused ja tagajärjed. See film paraku puudutas ainult ühte neist. Ja sedagi ainult pinnapealselt.
Lahkusin saalist segaste tunnetega. Ühelt poolt hea meel, et taaskord on mõned Eesti lood ära nähtud. Teisalt oli kahju, et midagi silmapaistvat ei õnnestunud näha. Äkki järgmised lood on paremad?!
Mõni päev hiljem kohtasin sõbrannat, kes samuti näeb vaeva filmi valmimisega Eesti lugude jaoks ja mis peaks detsembris linale jõudma. Küsis, kuidas Eesti lood olid? Ütlesin, et ei midagi erilist. Selle peale läks sõbrantsi nägu naerule ja ütles, et oeh, hea seegi - siis äkki kannatab meie film ka kriitikat! Eks paistab, edu talle vähemalt - tean, millist vatti nad selle tegemisega näinud on.
Hmm, tegelikult võib tunduda, et olen siin õudsalt kriitiline ja mida kõike veel. Aga õnneks võivad kõik huvilised juba varsti - alates 27.septembrist neid lugusid ETV ekraanilt näha ja ise arvamuse kujundada. Need filmid tasuvad vaatamist, tegelt ka, kui siis võibolla see salsafilm välja arvata ;-) Häid filmielamusi!